Obvioosselt Obsessiivne

Tohutu melanhoolia on hinge pugenud. Käisin üle pika-pika aja teatris ning sain aru, et olen kuidagi vegeteerima jäänud, ei toida oma vaimu enam eriti, fookus on üleni kehal. Ja rahal. Kultuur on vajunud tagaplaanile. Ma ei mäletagi, millal viimati ilukirjandust lugesin, ega mäleta, mida.

Ja ometi võiks ilukirjandus mind huvitada, sest et niikuinii elan ma suurema osa ajast mingis unistuste maailmas, mitte reaalsuses. Teen sketše unistuste majadest, selle asemel, et enda praegune, poolik ära lõpetada. Ja unistan Barcelonast, selle asemel, et nautida kõike, mida Tallinnal pakkuda on.

Ma ei tea, kuidagi niru on see kõik. Eks ma olen muidugi kergelt külmetunud kah, mõistagi on endorfiinitase madal. Ja eks ma päris siiralt tahaks Barcelonasse tagasi kah. Olin pikalt seisukohal, et kuigi linn mulle meeldis, ei tahaks ma seal elada. Et Hispaania kui riik ei tõmba, et poliitiline pingestatus Kataloonia ja Hispaania vahel ei ole eriti rahumeelse elukeskkonna aluseks, et valik katalaani ja hispaania keele vahel poleks kunagi õiglane. Aga eks tundevulinad kipuvad lõpupoole settima ning võimule pääseb see, mis tõesti oluline oli. See, et Barcelona oli kaunis, lummav, müstiline, soe, mereäärne ja minu vastu armas. Ja et viimase metroorongi peale minnes voolasid pisarad mu põski pidi alla, sest ma ei tahtnud ära minna.

Mu süda ütles, et jätku ma oma lennukile minemata, las see korteriehitus jääda pooleli, jätku ma tööle ilmumata, ent jäägu ma vaid Barcelonasse. Mul oli toona pangakontol mõnisada eurot ning mul olid linnas esimesed tutvused olemas. Oleksin tõenäoliselt paar nädalat tasuta öömaja saanud, kuidagi oleksin ka töö leidnud. Kuidagi ikka oleks hakkama saanud, aga palun ära mine siit ära. Palun jää! Mulle meeldib siin, ma tahan siia jääda, nädal pole kaugeltki piisav aeg! Palun sind, jää!

Nii ma seisin seal härdas ahastuses, süda mind asfaldi külge kinni liimimas ning mõistus samal ajal peale räuskamas, et peaksin juba ammu lennujaama poole tuhisema. Ja isegi kui ma lõpuks liikuma sain, suutsin vale suuna rongi peale istuda ning sõita kas üks või kaks peatust linna, mitte lennujaama poole. Mis sest, et läksin iga jumala päev samast peatusest sama rongi peale, ju oli vaja Barcelonasse jääda.

Esimese juuni ööl vastu teist jõudsin ma Tallinnasse. Ja kuigi teed viisid mu vahepeal mujalegi, jäi Tallinn koduks ja Barcelona südamesse. Peagi-peagi valmiv kodu oli kaunis, ent keeruline reaalsus ja Gaudi kodulinn kütkestav, ent kauge fantaasia. Ja ega ma muud väga teinud olegi, kui et fantaseerinud. Selmet oma reaalsust vormida, olen voodis lamanud ja lage põrnitsenud, silmalaugude serval välendamas pilt võimalikust kodust kuskil mujal, samal ajal kui see siin ja praegu on olnud musternäide tohuvabohust. Siis sai jälle tibusammul korda loodud. Ja siis juba jälle fantaseeritud.

Täna on kolmeteistkümnenda jaanuari öö vastu neljateistkümnendat. Kalli sõbra abiga sai järjekordne tükk kodu ära kasitud. Ma ootan aega, mil see kõik valmis on, mil saaks julgelt uute projektide peale mõtlema hakata. See aeg on osaliselt raha taga kinni. Osaliselt minu enda tegematuse taga. Aga see aeg tuleb. Nüüd tuleb leida see hea balanss tegemise ja unistamise vahel. Ning leida ka kultuuri jaoks koht oma elus. Leida võimalus uuesti Barcelonasse minna, ent käia ka Amsterdamis ära. Ja kõikjal mujal kah. Ja korteriehitus ära lõpetada. Ja siis veel raha kõrvale panna, et tulevikukodust saaks kunagi samuti reaalsus. Ühesõnaga, tee tööd ja tuleb ka armastus.

✖

Tasapisi on kätte veerenud uue aasta neljas kuupäev, reede. Ennelõunal tatsun ma juba tööle ning olen seal ka päev hiljem, ent kohe nüüd ja praegu olen kodune. Akna taga puhkab õu lumevaiba all, toas sees on põrandal laiali lillepotid, muld ja pügatud taimeoksad tänasest ümberistutuskampaaniast. Steve Lacy laulab mulle oma maheda häälega tänamisest, väike lamp kirjutuslaual annab sooja valgust ning mina olen siin selle kõige keskel kui oma väikses pesas. Veidi sassis ta küll on, aga tegemist on kohaga, kus segadus saab häirida ainult mind ja ei kedagi teist. See koht siin on minu pidepunkt.

Pidepunkt näikse üldse olevat alanud aasta märksõna.

Värskelt lõppenud kahe tuhande kaheksateistkümnes on jätnud mulle väärt päranduse. Aardelaekas on nii oma kodu, korralik toitumine, juba üsnagi pikaks väljakasvanud juuksed, vintske keha ja motivatsioon voolida ta veelgi skulpturaalsemaks. Ninna on kolinud neet, kokkulepetesse aga valmis kavand tätoveerimiskunstnikult. Lisaks on laekas mälestused Vahemerest ja Atlandi ookeanist ning reisipisik, kes loeb artikleid Liibanoni poliitkorra ja Marseilles’ arhitektuurisoovituste kohta.

Sel aastal on, mulle tundub, fookuses pidepunktid. Pidepunkt üks on muidugi minu kodu, mis vajab siit-sealt veel minu abi. Vaja oleks saada endale aknaluugid magamistuppa, köögimööbel kööki, trepiaste duširuumi ette, uksed tubadele ette. Peeglite paigaldus nii vannituppa kui ka esikusse ei teeks paha. Samuti kuluks mõlemasse ruumi kraanikauss ära. Noh, kui juba, siis sisseehitatud mööbel ka mõlemasse. Elektritööd tuleks lõpetada. Värvimis- ja tapeetimistööd oleks vaja teha. No ja siis võiks veel lambid ja kardinad üles riputada. See kõik tuleb õige varsti.

Pidepunkt kaks on finantsid. Nüüd, kus igakuiselt ei tiksu enam mitusada eurot ehitaja taskusse (kuigi noh, vaadates eelmist nimekirja, siis midagi vast ikka tiksub veel), tahaks oma rahaasjad paika loksutada. Vaatasin just, kui palju raha mul järelmaksude intressidele raisku läheb. Sestap otsustasin, et minu prioriteet number üks on hetkel maksta mõlemad järelmaksud kinni. Neist ühe saan kinni maksta juba selle kuu palgapäeval, kaks kolmandikku on sularahas koos. Teisest järelmaksust tahaks veebruarikuu alguseks priiks saada. Nii langeks mu maksekoorem juba 110€ võrra kuus. Kolmas eesmärk oleks lahti saada majakatuse laenurahast, ca 25€. Ei kujuta ettegi, kui suur see number praeguse seisuga olla võiks ning iseenesest pole need 25€ ka liiga suur raha igakuiselt maksta. Aga kui sellest ka lahti saaks, langeksid mu igakuised kulutused märgatavalt ning tasuda jääks vaid pangalaen, kodukindlustus, kommunaalkulud, telefon, koduinternet ja jõusaali liikmemaks, kokku ca 390€. Mida on jätkuvalt palju, aga igatahes vähem kui praegused 520€. Ja noh, kui pangalaenu mitte arvestada, on maksta vaid köömes.

Pidepunkt kolm on enesearenguga jätkamine. Trenn on mulle pähe hakanud ning trenniskäigud toovad elevuse hinge. Kavatsen trenni ja korraliku söömisega jätkata ning igal võimalusel veel paremaks muutuda. Kui 2018 oli tõeline tervise ja toitumise aasta, siis 2019ndast saab tervise ja toitumise aasta v.2.

Ning pidepunkt neli on reisimine. Tahan sel aastal jõuda enesega kohta, kus läbi paremate finantside ja korraliku ajaplaneerimise jääks mul iga kahe-kolme kuu tagant piisavalt raha üle, et Euroopas ringi reisida, omades samal ajal piisavalt tagavararaha, et reisimine mind katki ei tõmbaks. Tahaks lasta teha enda töögraafikusse 4-päevaseid auke, et käia ära igasugu erinevates kohtades lühikestel paaripäevareisidel. Esimesena on järjekorras Kopenhaagen, kuhu mind on külla kutsutud, ja Berliin, mis vajaks kolmandat pilguheitu. Ununenud pole ka igihaljas unistus Amsterdamist. Aga tõmbab ka lõuna. Rooma, Madrid, Marseilles, Milaano, Napoli, Beirut, Marrakech ja teised Maroko linnad. Prahat, Viini ja Budapesti tahaks näha. Ning tahaks uuesti Barcelonasse jõuda, sest läinud aasta juunis pidin sealt pisarsilmil koju minema.

Ligikaudne plaan on paigas.

✖

2018 on objektiivselt võttes olnud kuni praeguseni minu elu kõige parem aasta. Ja ma tunnen, et see praeguse hetke heaolu on alles algus, et see on alus veel parema elu jaoks edaspidi. Nagu Eesti taasiseseisvumise ja minu sündimise aasta langesid kokku ning siis ei olnud veel ligilähedalegi teada, kas emmast-kummast saab üleüldse asja, täpselt niisamuti on 2018. aasta olnud verstapostiks nii 100-aastaseks saanud Eesti Vabariigile kui ka mulle kui indiviidile. Eesti on saanud 100 aasta jooksul tunda, mida üldse tähendab oma riik kätte võidelda ning oma riik olla, kuidas on ehitada end nullist üles, mida tähendab saada okupeeritud ja oma iseseisvus kaotada, mida tähendab võõrvõimu all olla, kuidas end võõrvõimust jälle vabaks rebida ning ehitada rusudele midagi enneolematut, saada IT ja digiriigi valdkondades maailma parimateks, jõuda arusaamale inimõiguste ja isikuvabaduste tähtsusest ning anda oma panus neile kaasa aitamises, ning lõpetuseks suure hurraaga öelda: “Siin me oleme. Sada aastat.” Aga mis edasi? Eestile iseenesestmõistetavalt ei ole vabadus miskit vankumatut, selle alleshoidmine nõuab varuplaane juhuks, kui keegi peaks tahtma seda ära võtta. Ning loorberitele puhkama ei saa jääda ka IT-valdkonnas, sest nii tehnika kui ka inimeste nõudmised teenuste kvaliteedile arenevad pidevalt. Inimõiguste vallaski ei ole kõik lahingud veel peetud. Arenguks on ruumi, aga arengu eelduseks olev eeltöö on tehtud, vundament ja esimene korruski on laotud, asugem nüüd teist laduma. Nii ka mina oma 27-aastase elupuki otsas – esimene korrus on nii ülekantud kui ka sõna otseses mõttes valmis ehitatud, nüüd tuleb töötada teise nimel, hoolitsedes vahepeal, et esimene saaks vajalikest kohtadest värvitud, tapeeditud, kardinate ja vaipadega polsterdatud, heade ja koduste lõhnadega ning vajalike abivahenditega täidetud.

2018. aasta jooksul töötasin ma uue aasta vastuvõtmise hetkest kuni juba homme samal ajal tähistada oleva 2019. aastani samas kohas, olles oma töö üle õnnelik, sellega rahul, selle üle uhke. Mul on olnud võimalus töötada terve maailma kõige ägedamas kollektiivis, leides endale sõbrad ja mõttekaaslased terveks eluks. Ja ma olen saanud tutvuda eluägedate inimestega üle terve maailma, teades, et igas neljandas maailma nurgas on keegi nõus mind öömajale võtma, kui häda peaks kaevu… heh, kaevu jah, ajama. Ma olen Kaevus töötades jõudnud enesega finantsasjades sinnamaale, kus ma mitte lihtsalt ei tule ots-otsaga toime, vaid ma saan mugavalt ära elada. Kus ma võin osta endale 25-eurose padjapüüri, kui see mulle tõesti nii väga meeldib, või teha emale välja 60-eurose lõuna, ilma et see minu kuupõhiseid rahaasju sassi ajaks. Ning, mis võib-olla on kõige selle töö juures veel kõige parem, ma tunnen, et minust on saanud parem inimene. Hoolivam, empaatilisem, organiseeritum, heatahtlikum.

2018. aastal hakkasin ma trennis käima. Alguses oli raske, aga miski sundis mind siiski edasi pürgima. Seejärel oli juba kergem, ehk liigagi kerge, tuli suundumust muuta. Tulid esimesed kehamuutused. Siis tulid vahele hetked, kus üldse ei viitsinud. Kehagi reageeris vastavalt. Siis tuli end jälle käsile võtta. Jah, mul on läinud selleks peaaegu terve aasta, et jõuda kohta, kus välisele silmale tuntavat muutust nagu näha polegi. Aga muutus on tohutu. Mul on aus, siiras motivatsioon, tahe trennis käia. Ma ootan oma jõuksikülastusi, ma planeerin oma aega jõusaali ümber, mitte ei lükka seda päevaplaani tagumisse soppi kui tüütut kohustust. Minu rüht on parem. Ma olen reaalselt tugevam. Ning ma näen, et minu pesulauale on moodustunud rinnajoont defineerivad piirid ja et minu kriipsujuku-käte ümbermõõt võimaldaks neid juba paksu markeriga portreteerida.

2018. aastal sain ma ka oma söömise paika. Selle esimene samm oli ametlik diagnoos, et jah, mul tõesti on laktoositalumatus. Sellest järgmine samm oli laktoosi väljajätmine oma toitumisest. Sellest omakorda järgmine samm oli mõistmine, et ka väidetavalt laktoosivabad tooted keeravad mu seedimise nässu, ning et potentsiaalselt on toiduainetööstus pööranud oma tähelepanu hoopistükkis valele või vähemasti ainult osalisele vaenlasele, lükates piimavalgutalumatuse unustuse hõlma. Ja milleks üldse peaks inimene piima tarbima? Sellest ebaloomulikumat asja pole ju tegelikult olemas. Looduses sööb üks loom ikka teise liha, aga ta ei joo teise looma rinnapiima. Pealegi on ka kuidagi normaalne, et loomulikult toodab keha laktaasi vaid imikueas, lagundamaks rinnapiima. Kui rinnapiimast aga enam ei toituta, siis pole ka ime, et keha vähendab oma töökoormust ebavajaliku arvelt ning lõpetab selle ensüümi tootmise. Seega kui alustuseks lükkasin ma oma elust välja piimatooted kui idee, siis järgmise sammuna tõmbasin ma piimatoodetele kategoorilise kriipsu peale. See, kui pärast viit-kuut aastat lakkamatut putru on su keha lõpuks ometi hakanud väljutama ühtlase tekstuuriga terviklikke junne, su puuksud ei haise ning su kõhus ei keera, on kõige ilusam asi, mis minuga viimase viie-kuue aasta jooksul juhtunud on. Ja kui vaid üks Ferrero-Rocher komm suudab kogu selle sisemise balansi uperkuuti ajada, on minu otsus piima tarbimisest sajaprotsendiliselt loobuda ainuõige.

2018. aasta söömisharjumuste järgmine etapp oli muidugi oma isikliku ja päriselt toimiva köögi saamine. Ühtäkki muutus kokkamine kohustusest taas naudinguks ning mu toidulauale ilmusid ühtäkki ahjus küpsetatud kana ja praetud kikerherned, pak choi ja mitte-poesalat. Tagasi nüüd juba seitsme aasta tagusesse aega puupliidi, oma esimese kodu ja lemmiknõudepesijaga. Omades lõpuks ometi võimalust kodus kokata, on mu toitumine läinud vaheldusrikkamaks ning seeläbi omakorda mu jõusaalipingutused eesmärgistatumaks, mu enesetunne paremaks ja mu väsimustase oluliselt madalamaks. Rääkimata sellest, et ahikütte ja mõistliku õhuvahetusega korter on lahendanud minu läppunud õhu ja kuuma keskküttega korterist tekkinud nahamured. Sel aastal kolisin ma lõpuks ometi oma kaua tehtud kaunikesse sisse. Valmis pole ta veel ammugi, veel vähem lõpuni sisustatud. Aga kas hetked kuuma puupliidi ümber, oma enda valitud tualettpoti peal või omaenda nõudmise peale kujundatud laudislagede ja paneelseinte keskel teevad tuju heaks ja meele vast isegi härdaks? Jah! Oma enda kodu on olnud unistus, mida olen taga ajanud lapsest saati. Pole ühtki teist asja, mida oleksin ihanud sama palju kui ruutmeetreid, mida nimetada enda omaks. Ja kuigi nimekiri tegemist vajavatest töödest on pikk ja lai, on tehtud tööde nimistu veelgi pikem ja laiem.

2018. aastal sai ühtlasi ka täis seitse aastat Tallinna-elu. Seitse aastat puitaguleid ja nende armsaid elanikke, vanalinna ja turiste, valgusfooride taga ootamist ja trammidega ringivuramist. Tallinn on mulle armas ja kallis. Ja samas on tema kompaktsus ja inimvähesus alatiseks meeldetuletuseks, et riigipiiri taga ootab veel sadu riike avastamist. Mõtted sellest, et äkki peaksin elama kuskil mujal, ei jäta mind veel ilmselt niipea. Ning teades minu isiksust, ei vabane ma ka enda materiaalsest taagast niivõrd lihtsalt, et võiksin lihtsalt uttu tõmmata, sest siin on ju minu antiikne raamatukapp, isaga koos taastatud voodi, minu raamatukollektsioon ja minu toataimed. Samas on see aasta näidanud, kui suurepäraselt suudab Tallinn toimida kodubaasina, olles punktiks A lõpututele punkt B-dele. Olen ju tänavu jõudnud omadega Barcelonasse, Riiga, Brüsselisse, Lissaboni, Portosse, Londonisse, Helsingisse ning uuel aastal on juba plaanis reisid Kopenhaagenisse, Berliini, Amsterdami ning kuhugi Itaaliasse. Kas suudab neist mõni mu niimoodi ära hurmata, et Kaev ja Kitseküla näevad mind kohvreid pakkimas? Kes teab. Kuniks seda aga veel juhtunud pole, kavatsen siiski veel kogu täiega ja ilma igasuguse valehäbita koguda nõusid ning valida sobivaid kodutekstiile oma praeguse pesa tarbeks.

2019. aasta jätkub seega kodulainel. Aga ta jätkub veel ka toitumise poole pealt. Ja jõuksilainel. Ja enesearengus üleüldiselt. Eesti riik sai 100 ja mina sain 27. Baas on all, põhinõuded on täidetud. Paneme nüüd uute jõududega edasi, ikka muudkui enese parima versiooni suunas!

✖

Miks on inimloom nii kuradima loll? Miks peab inimene tähtsate eluliste murede lahendamiseks ikka ja alati ise kümne reha otsa astuma? Need sajad tuhanded raamatud, filmid, teatrietendused, tuttavate poolt räägitud lood, internetis vaadatud videod – nii palju võimalusi, õppimaks kellegi teise vigadest. Nii palju võimalusi valmistada end elu keerdkäikudeks ette! Ja ometi oleme lollid kui lauajalad ja teeme rumalusi, mida oleks võinud vältida. Mille puhul me juba eelnevalt teadsime, et neid oleks võinud vältida. Tere tulemast saatesse “Rikume oma reisi koos minuga”.

Kui mitu korda olen ma saanud mingi rõveda suguhaiguse, sest et mulle ei meeldi püsisuhted, mulle meeldib seks paljude erinevate inimestega ja mulle ei meeldi kasutada kondoomi? Kui mitu korda olen ma ennast kirunud, soovides tahta olla tavaliste suhte-eelistustega, mitte üle linna libu? Kui mitu korda olen ma soovinud, et mul oleks üks konkreetne ja üdini monogaamne sekspartner, kellega koos avastada oma keha võimete piire? Ja kui mitu korda on suhtlus mingi konkreetse indiviidiga hakanud tasapisi suhet meenutama ning ma olen selle tualettpotist alla uputanud, sest et mulle ei meeldi püsisuhted?

See paradigma on mu jaoks minu igipõline “nokk kinni, saba lahti”-situatsioon. Ma ei taha olla suhtes, aga ma ei taha ka suguhaigusi. Ma tahan võõraste inimestega keppida, aga ma ei taha kasutada kondoomi. No pekki noh, pick one.

Hoopis teine mure on muidugi lähedastele inimestele – või noh, kui lähedased nad on, on küsitav – “ei” ütlemine. Muidugi olen ma kordi ja kordi jõudnud järeldusele, et ainuke, AINUKE mõistlik viis, kuidas mina saan reisida, on ihuüksinda. Well, that’s fun, Sharon, kui sulle meeldib oma reisiaega kulutada kellegi järel ootamise peale ning seejärel nende tülpinud pilkude peale, kui nad sinu järel ootavad. That’s just so fun, kui sa tahad veeta terve päeva oma rendikorteri voodis, sest et sul on puhkus ja puhkuse mõte on puhata ja sul on parasjagu lihtsalt selline tuju, et tahaks päev otsa voodis lösutada, aga sinu reisikaaslane on mingis pidevas triggeris, sest et nende endi puhkus läheb nende meelest raisku. No ja siis öö hakul on sul muidugi endal tohutult palju jõudu ja jaksu öhe sukelduda ja tuhandet asja teha – sa oled ju päev otsa puhanud ja lösutanud – su reisikaaslane on aga väsinud ja tüdinenud, ei taha, et sa lärmi teeks, ei jaksa sinuga kena ja viisakas olla ning lõpetuseks rikub lihtsalt mõlema tuju ära.

Kuskil internetiavarustes on olemas video ühest TED Talk’ist, kus üks naine seletab, kuidas teab väga varajasest east saati, et ei taha lapsi. Ning ikka ja jälle on ühiskond püüdnud talle selgeks teha, et küll see emainstinkt õiges eluetapis välja lööb ja et küll sa hakkad lapsi tahtma. Ja et kas see pole sinu partneri suhtes mitte isekas? Ja et lapse saamine on ju ometi naise elu loomulik osa ja sina oled ju ka naine, therefore pead sa lapse saama. Umbes nagu tema ainuke funktsioon siin ilmas on olla masin, mis teise inimese ilmale toob, mitte masin, kes defineerib enese siinoleku läbi muude, enesele omaste väljendusviiside?

Ma tunnen end suhete asjus natuke nagu see naine. Et, noh, hea küll, olgu ma siis üksi, fain, aga arvestagu ma sellega, et see on hästi kurb ja üksildane elu. Et ma suren ihuüksi ja seega üksikuna. Ja et siis ma alles mõistan, kui valesti ma oma elu olen elanud. Kui palju parem oleks surra teadmisega, et mul on siin ilmas keegi, mis sest, et sellele eelnes mitu dekaadi õnnetut abielu.

Ma tunnen, et kogu maailm on üles ehitatud eelistama paarisuhtes olevat inimest üksiküritajale. Mul on lihtsam laenu saada, kui mu kõrval on keegi teine. Naha- ja suguhaiguste ravi on üles ehitatud põhimõttele, et tegemist on mingi kõrvalise abiteenusega ühiskonna heidikutele, sest et tavainimene on püsisuhtes ja tal ei ole suguhaigusi. Iga kuradima film räägib armastusest. Ja kui ei räägi, siis hetk enne lõputiitreid on peategelane ikkagi kellegi embuses, minnes järgmistele seiklustele vastu juba ühise rindena. Et (monogaamne) suhe kahe indiviidi vahel on see üks ja ainus õige viis, söögi alla ja söögi peale.

Ja paistab, et rahvas on ajupesule ilusti allunud. Vaadake teinekord tänaval mõnda õnnelikku paarikest. Teeb ju südame soojaks, eks? Ja siis vaadake kõiki ülejäänud paarikesi. Seda võidunud särgi ja kilekotiga vanapaari, kes omavahel ei räägi. Seda paari, kus üks nääkleb teise kallal, sest et ta tegi esimese meelest midagi valesti. Seda paari, kus üks jääb lapsiku uudishimuga poe vitriinakent vahtima ja teine pööritab eemal tülpimusest silmi. Sa tead, et see esimene paarike läheb koju ning neil on seal hubane, turvaline ja soe. Neil on koos hea, nad veedavad ühe mõnusa päeva ning nad on koosviibimisest mõlemad miskit võitnud. Ja samaaegselt tead sa, et see teine paarike läheb koju ja vaikib sealgi, vältides silmsidet ning paremal juhul küsides: “Kas sa soovid veel kartulit?” Sa tead, et see kolmas paarike nääkleb kodus juba millegi muu üle. “Miks sa ei pane oma musti sokke otse pesukorvi, vaid viskad need põrandale? Me oleme ju kordi ja kordi sellest rääkinud, et musta pesu koht ei ole põrandal! Mis mõttega ma seda kodu ja sinu riideid üldse kasin ja pesen ja koristan, kui sa ei vaevu isegi oma sokke pesukorvi panema?” Ning neljanda paarikese üks liige pööritab silmi, et söögu see teine oma supp juba kiiremini ära, saaks selle kausi lõpuks pessu panna.

Ainult headele asjadele keskendumine on inimloomuses. Ent mulle tundub, et on olukordi, kus paneme kollektiivselt silmad kinni suurte ebakõlade ees meie ühiskonnas. Ma ei ütle, et paarissuhted on halvad. Aga ma leian, et väga paljudele meie hulgast need ei sobi.

Ja ma leian, et meilt nõutakse mingit teatud sotsiaalset käitumist olukordades, kus see pole meile isiklikult kasulik, kuid me teeme seda etiketi või kodurahu huvides. Kuniks see meid indiviididena ei takista, miks ka mitte. Aga sõbraliku kaasreisija tiitlit ma enam omale ei võta, sest et lõpetuseks on meie mõlema reisid rikutud. Aga vähemalt saame näidata oma teistele semudele seda, kui vahva meil koos oli. Inimene on ju sotsiaalne loom, eks ole?

✖